Otsakatete paksuse määratlussüsteem sisaldab mitmeid kontseptsioone. Arvutatud paksus δ on paksus, mis on arvutatud erinevate peatükkide valemite abil. Arvestuslik paksus δd on arvutatud paksuse δ ja korrosioonivaru C2 summa. Nimipaksus δn on arvutuslik paksus δd pluss terase paksuse C1 negatiivne hälve, ümardatuna ülespoole standardse terase spetsifikatsioonini, st joonisel märgitud paksuseni. Efektiivne paksus δe on nimipaksus δn miinus korrosioonivaru C2 ja terase paksuse C1 negatiivne hälve. Tooriku paksus δs=δ + C1 + C2 + Δ1 (esimene konstruktsiooni ümardamise väärtus) + C3 (töötlemise hõrenemiskogus) + (teine valmistamise ümardusväärtus). Lisaks viitab minimaalne vormimispaksus paksusele, mis peab olema tagatud pärast kuumvaltsitud silindrite või kumerate otsakatete moodustamist; selle väärtus ei ole väiksem kui projekteeritud paksus.
Otsakatete peamised vormimismeetodid on stantsimine ja ketramine. Kuumketrusvormimisel kasutatakse põhimõtet, et metallmaterjalide tugevus väheneb temperatuuri tõustes, kuumutades lokaalselt tsentrifuugitavat ala ja seejärel ketrades selle kuju. Kuumketrusvormimistehnoloogia ei nõua kalleid vorme, on piiranguteta mitte-standardse suurusega peade tootmisel, sellel on suhteliselt madalad tootmiskulud, suur mõõtmete täpsus ja reguleeritav ketruse lõpptemperatuur.